September on juba käes ning minul on nüüd ametlikult kool alanud. Minu jaoks tähendab see seda, et tuleb olla innovaatiline, et kiirel ajal tervislik söök oleks käepärast võtta. Tegin eile ühe korraliku portsu aedvilja pajarooga, millest osa panin väikeste karbikestega sügavkülma. Ühte toitu mitu päeva järjest süia läheb igavaks. Olen siin kaalunud põhjalikult endale slow cooker osta, mis peaks minu söögitegemisele kuluvat aega kokku hoidma. Eestist ma pole ühtegi leidnud ja ma pole viitsinud ka välismaalt tellima hakata, kuigi valik on tõesti muljetavaldav. Kanadas on slow cooker üpris tavaline abimees köögis. Inimesed panevad õhtul näiteks kana ja juurviljad sisse koos natukese veega ja hommikuks on kõik pehmeks keenud. Tagasi tullles selle juurde miks ma siis ikka pole seda imelist abimeest endale muretsenud. Nimelt ma olen avastanud nüüd süia tehes, et kõige suurem osa ajast kulub aedviljade puhastamisele mitte hautamisele. Slow cooker minu eest aedvilju ei puhasta ja seetõttu saan loota aiult oma osavusele.
Koostis:
3 väikest suvikõrvitsast
5 väiksemat kartulit
3 sibulat
2-3 küünt küüslauku
kanafileed
oliiviõli
kurkumi, pipard, roosat soola
serveerimiseks maitsestamata jogurtit
Prae sibul, küüslauk ja kanafilee pannil. Samal ajal lõigu potti suuremateks tükkideks kõrvits ja pisut väiksemateks tükkideks kartul. Lisa natuke vett ja hauta nõrgal kuumusel kuni kõik koostisosad on mõnusalt pehmed. Mina kallasin ka vahepeal vett ära, sest kõrvits on väga vesine ning hautis kipub kiiresti supiks muutuma.
Kurkum on annab mõnusa kollase värvuse, erilise aroomi, mida on terve köök ja tuba täis ning erinevad teadusuuringud on leidnud kurkumil mitmeid raviomadusi erinevat haiguste puhul.
Pajaroa juures on tore veel see, et iga kord soojendades läheb roog järjest paremaks.
Ja kes kanafileed ei salli ja eelistab taimetoitu, siis võib lihtsalt kana välja jätta.